Kuidas luua midagi tõeliselt suurt? – Ain Hanschmidt

Järgneb intervjuu Ain Hanschmidtiga investeerimisfestivali lavalt. Intervjuu viib läbi Rivo Sarapik Äripäeva toimetusest. Intervjuu on kirja pannud Indrek Mäe. Esimesena ilmus intervjuu Äripäevas 13. juuli.

Kui on inimesi, kes ei tea, kes sa oled, siis kuidas sa neile end esitleksid?

Tavaliselt pean ma end inglise keeles esitlema. Olen Infortari tegevjuhti, see on ettevõte, mil omakapitali 450 miljonit. Okei, saime vahepeal veidi kahjumit ja praegu on meil omakapitali 436 miljonit eurot, kuid aasta lõpuks teenime kaotuse tasa.

Üldiselt tutvustan end kui aktiivset investorit, kes on investeerinud Eesti majandusse nii, et suudame seda mõjutada ja teisalt mõjutab Eesti majanduskasv ka meid.

Mille nimel sa üldse igapäevaselt toimetad?

Eks meie eesmärk on ehitada väga funktsioneerivaid ettevõtteid, mis mõjutaks majandust ja mida mõjutaks majandus.

Raha on mõõdupuu, kas oled õigel teel. Kui teenid raha, oled õigel teel ja ühiskond sind ka arvestab. See tähendab, et inimesed on nõus maksma selle eest, mida neil vaja on. Seega kui teenid kasumit, siis tegutsed õiges suunas.

1980. aastal astusin Tallinna Polütehnilisse instituuti. Aastal 1991-1992 läks majandus väga popiks, majandus mulle väga meeldis ning olin ka karjääri teinud selles vallas. Olen alates hetkest, mil tuli vaba Eesti, selles sees olnud.

Raha on mõõdupuu, kui seda teenida ei suuda, on see esimene indikaator, et midagi tuleb ümber vaadata.

Raha pärast sa ei peaks tööl käima, aga miks sa käid?

Mingil määral on see ka vastutustunne. Kui hakkad organisatsiooni ehitama, tekib meeskond, kes arvestab sinuga. Võetakse laene ja liisinguid – ma ei saa üks hetk öelda, et mul raha enam vaja pole ja ma lähen minema. See sõpruskond, kes on ümber, ma ei saa neid alt vedada.

Ja teine asi, kui noor olin, siis mõtlesin, et inimene peaks kõigepealt 40 aastat pensionil olema ja siis tööle minema. Sest praegu on olukord, kus olen töötanud mitukümmend aastat ja ega ma ei oskagi töölt ära tulla.

Olen katsetanud, mängisin ükskord kaks kuud järjest golfi, jube tüütuks läks.

Räägime sellest, et raha pärast ei peaks tööl käima. Mis saab edasi, kui finantsvabadus on käes?

Ega ma rahaliselt päris vaba ei ole. Olen arvutanud, kui palju me maksame igas minutis pankadele intressi. Täna tean kindlalt, et aastas maksame intressidena üle 60 miljoni. Ega sellest rattast nii kergelt välja ei saa. Laenukoormus nii grupis kui tütardes on koguaeg olnud miljardi euro juures. Raskematel aegadel oli laenukoormus 1,3 miljardit. Siis mõtlesime, et peame 11 aastat tööd tegema, et suuta võlg võib-olla tagasi maksta.

Kas sa omal käel ka Infortari väliselt investeerid?

Olen investeerinud. Hakkasime sõpradega ühel hetkel läbi Interactive Brokersi USA börsil mängima. Jube põnev oli, kogu aeg ostsime ja müüsime ja analüüsisime. Tulemus oli see, et kaotasime koguaeg raha. Me ei pannud küll väga palju sinna. Aga lõpuks lõin käega, 6 kuud ei teinud mitte midagi ja oli kohe 60 protsenti võitu. Liiga agar ei tohi olla.

Eestis äri tehes on väga suur risk poliitiline risk, poliitikud võivad sulle igal ajal ära teha. Seetõttu on väga oluline valimas käia. Investeerimises on sama risk – käisin erinevatel konverentsidel, kuulsin kuidas päikeseenergia on väga oluline ning investeerisin kohe sinna. Pärast seda pani Euroopa Liit kohe tollid peale ja me hoopis kaotasime kõvasti raha. Poliitiline risk on üks suurimaid riske alati olnud.

Teine näide. Mul poeg mängis mingit arvutimängu. Mõtlesin, et jube populaarne, ostaks. Teenisin poole aastaga 200 protsenti. Loo moraal: tuleb kokku saada meeskond, kus on erinevatest vanustest inimesed – siis tuleb sünergia. Ega mina poleks muidu mängude peale tulnud.

Meil on investeerimisel koilm printsiipi: tahame olla aktiivsed investorid, tahame, et meie ettevõtete vahel on sünergia ning et meie investeering oleks oma harus oluline tegija.

Mis on aktsionäri probleem või omaniku probleem. Omaniku puhul tundub, et oled vaba. Kui juhtkond teeb midagi valesti, siis omanik võtab vastutuse ja peab selle ikka kuidagi ära lahendama. Aga tuumikinvestorina saame oma ärisid toetada. Näiteks tegime Tallink takso, mis viiks turistid linna, et nad ei satuks kallite taksode peale, kes küsivad paari kilomeetri eest 1500 krooni. Tüssamise korral on nad vihased ikka Tallinki peale.

Rõhutasid meeskonna vajadust, sõpruskonnaga investeerida on seega edukam?

Need Eesti ettevõtjad on edukad, kes on varakult oma sõpruskonnaga ärisse läinud. Vaatame näiteks LHV-d, mehed läksid ja tegid ära. Meid on kolm – Kalev Järvelill, Enn Pant ja mina, kes varakult koos üksteist usaldavad.

Eks üksinda ole ka geeniuseid, kes suudavad hakkama saada. Alati tekib koos tehes usalduse küsimus, kuid kui pikk sõprus seljataga, siis tead üksteise iseloomujooni. Igal juhul, omavahel rääkimine ja arutamine annab lisaväärtust.

Kuidas te tegelete enesearenguga, on teil mentor ja kes see on?

Täna mul mentorit ei ole. Vanust on nii palju, et tuleb olla teistele mentoriks. Aga erinevatel aegadel on erinevad inimesed mind kindlasti mõjutanud. Aga ka erinevad artiklid ja raamatud on mulle väga positiivselt mõjunud. Näiteks 1979. aastal Endel Lippmaa artikkel elu mõttest – sealt lugesin välja, et elu mõte on elada ja mitte midagi rohkemat. Kümme aastat hiljem sain aru, et elu eesmärk on paremini elada.

Majandusraamatutest on mulle meeldinud Parkinsoni seadus 70ndatel. Sealt sain näiteks mõtte, et ettevõtte peakontori fassaad on pöördvõrdelises seoses ettevõtte arengutasemega.

Mulle meeldib ka Tilberti printsiip, et kui keegi organisatsioonis segab teiste tööd, on kasulik ta juhatusse edasi viia. Spetsialistid on olulised – juhil peavad olema juhi omadused, aga ta peab olema ka spetsialist. Ta peab tundma oma tööd.

Inimestega on ka nii, et kohtud erinevatel aegadel erinevate inimestega ja nad avaldavad sulle positiivset mõju.

Miks mitte Infortariga börsile tulla?

Ta on hästi kompaktne. Rootsis jah, on taolised ettevõtted börsil. Seda peab mõtlema. Börsi probleem on see, et finantsinspektsioonide reeglid on läinud kohutavaks. Ka pankasid kiusatakse, nad ei saa enam teenust osutada, peavad oma kliente jälitama, et ega sa jumala eest stripiklubis raha ei kulutanud.

Kui tahad minna börsile, satud kohutavate regulatsioonide alla. Terve mõistus kaob ära.

Kuidas te koos meeskonnaga efektiivselt investeerimisotsuseid langetate ja kas on olnud otsuseid, kus te üksteisega ei nõustu?

Ja-jah, on ikka olnud.

Üks vaidlus oli Eesti Gaasiga, kas teha 11 miljonit madalam pakkumine või mitte. Kui oleksime nii teinud, poleks me Eesti Gaasi kätte saanud.

Läksime lõpuks selle riski peale, et veensime vastuolijad ära ja päeva lõpuks läks hästi. Tasus see 11 miljonit rohkem maksta.

Samas kui otsus on ära tehtud, tuleb edasi minna üheskoos. Oluline on, et keegi võtaks vastutuse ja viiks asja lõpuni, sest tunneb, et see on õige asi. Samas olen ka vastu näppe saanud, kus inimene, kes lubas investeeringuid vedada, läks minema.

Kuidas välistada tülliminek, teie Infortaris pole veel läinud?

Kui aktsionärid omavahel tülli lähevad, siis firma hakkab alla käima. Tuumikaktsionärid peavad olema väga ühel meelel ja ühe mõttelaadiga. Üksteist tuleb nii palju usaldada ja tunda, et tülisid ei tuleks. Eks tülid tekivad siis, kui raha hakkab tekkima. Nii kaua kui on palju tööd, pole aega tülitseda, aga raha tekkides tuleb osata tülitsemisest üle olla.

Tülli mineku korral tuleb väga selgelt ja konkreetselt lahku minna, varad ära jaotada ja hiljem suuta üksteisele „tere“ öelda.